KUIDAS ABRUGU SAAR SUGEND ON
(SÜNDINUD ON)

Ühe korra, kut Kuresaare võrst hakkand omale seia linna tegema, olnd va vanapoiss sellepärast hirm vihane, ning tahtand Kuresaare võrsti keige linna ning rahvaga maa pealt ette tükkis ära kautada.

Siis läind tene Kuramaale, ning hakkand sääl ühte armutu suurt tükki maad välja kaevama, et seda siis Kuresaare linna peele tuua. Viimaks saand siis see tüki välja, ajand oma selga ning pand Kuresaare poole lindma. Vanapoiss olnd juba ette üsna Kuresaare lisidal ning mõtlend:“ Vaest mõned sõuksed tükid on mool nurja läind, aga joo see ikka korda lihab. Seekorra saa ma ometi vanad Jumalad petta, tema on joo ikka inimessi oort abis.“

No suur koorm vaibund va mihel püsut teise külje peele. Vanapoiss nüksand siis paramidi selga.

Äkist patsatand jälle sääma tiiba peelt tükk maad mere. (See on joo see „Kirju rahu“, natuse Abrugust Kuramaa pool üks 28 võrsti.) Vana poiss kohkund natuse, ning vätsind aga edasi.

No vana Jumal juhtund jälle nägema, et vanapoiss seukest tükki tegemas on , muud kut võttand suure kivi käde ning virutand sellega va vanapoisi sääma tiiba pihta. Oh sa pois, vanapoiss kohkund nenda et va tagumine ots pääsend lahti, see mis paergu Linnusita sääreks hüüteste, ning see kivi paergu seal Kasse maa juures meres ka näha, missega vana Jumal viskand oli.tekst

No vanapoiss olnd nenda visa ingega, siis Jumal virutand vasagu tiiba peele ka kaks suurt kivi, siis veel vanapoiss tulnd oma kandamaga ülalt keerdes. Tahtand tene siis veel abi üüda, no suu jooskend vett täis, paljas plurin olnd taga Abrrroo. Sellepärast akketud siis seda maad Abrugu maaks hüütema. Nee kaks suurt kivi on paergu teine Vahase maal, teine Vahase ning Abrugu vahel „Vaherahus“. See kivi, mis Vahases on see on luhki läind, teeb on kou ta luhki löönd või on ta taevalt nii suure jooniga visatud, et ta luhki läind on. Selle järge on inimesed sääl hirmsast tontisid näind, jo va vanapoiss ikka sääl siis veel pärast viirustamas olnd on.

Anseküla (1888)

võrst = vürst; et(t)e tükkis = õige hoopis; lisidal = ligidal, lähedal; oort = kohe; sääma = parema; vätsind = vantsinud; kou = kõu, pikne

Allikas: IGAL PUUL OMA JUUR
Murdetekste Jakob Hurda kogust
Tallinn „Eesti Raamat“ 1989