Kirjutanud Heli Salong.

Abruka-Vahase

Asukoht: Saare maakond Kaarma vald
Pindala: Abruka 8,78 km2, Vahase 0,66 km2
Kaugus: Abruka asub 6 km Roomassaare sadamast, Vahase 0,2 km Abruka läänerannikust
Asustus: aastaringselt elab saartel 14 inimest

Esimesed teated Abruka asustusest pärinevad keskajast, kui Saare-Lääne piiskopid rajasid saarele hobuste kasvatamiseks Abro karjamõisa. Alaline asustus tekkis saarele 18. sajandil.

Parimatel aegadel elas saarel 150 inimest, kes on teeninud elatist peamiselt kalapüügi ja põllumajandusega.

Ajaloost on teada, et 1883 avati Abrukal esimene kool ja saarel on olnud ka oma koorejaam, Abruka või ja juust olid väga hinnatud Kuressaares (väga head juustu )

Esimene puidust tuletorn ehitati Abrukale 1897. Praegune 36 m kõrgune raudbetoonist tuletorn püstitati 1931 aastal.

Surnuaia kohta ütlevad kohalikud, et see on vist üks maailma väiksemaid. Surnuaed on hästi hooldatud ning seal on mälestusmärgid Estonial ja II Maailmasõjas hukkunutele.

„Abruka majas“,Abruka Muuseumi Seltsile kuuluvas raudkivist rookatusega majas on väike väljapanek saare ajaloost.

Väga tuntud on Abrukalt pärit kaksikvennad-kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik. Eriti südamlikult on Abrukat, tema inimesi ja nende elufilosoofiat kujutanud Jüri Tuulik

Samast perest pärit Salme Tuuliku “Abruka valssi” teavad aga peast paljud, kuid Salme on kirjutanud ka tõsielulugusid.

Vahase saarel suvitanud kirjanik Albert Uustulnd annab oma raamatutes hea pildi kohalikust elust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Kirjanike rohkus on pannud rahva hulgas levima ütluse, et kui Abrukal sulle üldse keegi vastu tuleb, on see kas kalur, kirjanik või lammas.

Saare looduse on teinud kuulsaks salulehtmets, mis on oma laiuskraadi kohta väga lopsaka kasvuga. Liigirohke salulehtmets katab suurema osa saarest ja on jäänuk soojematest kliimaperioodidest.

Kes tahab näha, milline on üks Euroopa vihmamets, peab sõitma just Abrukale.

Sellist liigirohkust nagu seal metsas leiab Lääne-Euroopas samal laiuskraadil, Eestis mitte (ei ole kuskil mujal Lääne-Euroopas.)

Eriti vahvaks teevad metsa suured pärnad, mis on kõrged, jämedad ning nii harulised ja mühklikud, et raske on neid puudeks pidada.

Selles metsas ei kuiva veelombid ka kõige kuivemal suvel ja suvepäeval võib nautida rohelist jahedust. Metsa all õitsevad kollased iirised, sügiseti saab pähkleid korjata.

Põnevad on kilpjalad, mis veel aastaid tagasi kasvasid nii suureks, et inimene võis sinna sisse ära kaduda. Nüüd kilpjalad millegipärast enam nii võimsad ei ole.

Kuskilt sealt metsa alt on leitud üks Eesti ilusaim, omapäraseim ja haruldasim käpaline –

lehitu pisikäpp. Käpalisi on leitud Abruka saarelt 16 erinevat liiki.

Väga huvitavad on kevadised ringkäigud. Õitsevad ülased, sinililled ning viirpuude valge õitevaht koos tumeroheliste kuuskedega loob tunde nagu kõnniksid muinasjutumetsas. Lõhnameeli erutab kogu metsaalust kattev karulauk, mille lehti süües saad suu kibedaks, kuid südame tugevaks.

Otsimis- ja leidmisrõõmu pakuvad ka saare teerajad. Lähed lõunasse ja jõuad Linnusita saare lähedale. Linnusitamaa on pisike puudeta maalapp, kus pesitsevad ja elavad vaid veelinnud.(viimasel ajal pesitsevad kõige enam kormoranid.Neid enam seal ei ole) Valid teise raja, lähed läände ja jõuad jälle mere äärde. Kui julged siin läbi vee edasi rühkida, jõuad Vahasele. Vahase mets on väike aga liigirikas – on kadakaid, vanu tammesid, tuule koolutatud mände,pihlakaid, kaski… Saarel on ka Saare maakonna suurimad hiidrahnud, mille all elavat väikesed hallid mehikesed, kes hädasolijaid aitavad.

Suurima hiidrahnu kõrgus on 5,1 m ja ümbermõõt 31,7 m.

Abruka saare põhjatipus asub omapäraselt helisev võlukivi. Kes kivi üles oskab leida ja kivile koputab, selle soov läheb täide.

Aastatel 1878-1880 rajati saarele hirveaed, kuhu toodi Saksamaalt ja Kuramaalt 13 hirve. Nüüdseks on see aed ammu-ammu lagunenud, kuid hirvi jalutab praegugi saarel ringi.

1960ndatel toodi saarele üks hirvepull ja tänasel päeval on tekkinud mõte vahepeal viletsaks jäänud hirvede populatsioon taastada. Abrukal kohtab ka (põtru), metskitsi, metssigu, rebaseid, kährikkoeri ja jäneseid.

Mõisnike ajal üritati saarel kasvatada faasaneid, et neid siis küttimas käia. On teada, et 12. oktoobril 1927 toodi Abrukale üks vana ja kolm noort faasanit. Neid hoiti kevadeni kohaliku metsavahi juures ja lasti siis vabadusse. Mõned aastad hiljem on kohalikust lehest lugeda, et faasanid on saare eluga kohanenud ning taluõuedelt enam süüa ei otsi. Suviti olevat nad aga poegadega metsas paksus rohus ja neid näeb väga harva. Kui kaua faasanid Abrukal elasid pole täpselt teada. (1940 .aasta väga pakaselise talve järel pole faasaneid enam nähtud)

Kes „linnuna“ Abruka kohale on tõusnud, näeb, et saar on veidi väljavenitatud kujuga ja teda ümbritsevad saared. See on pannud lendama esivanemate fantaasia ja nii on Abruka tekke kohta mitu muistendit. Üks jutustab järgmise loo.

Põduste jõe kaldal kasvanud kunagi hallidel aegadel suur kuuse mets, kus elanud üks suur kurg. Sinna metsa sattunud jalutama Saaremaa vägilane Suur Tõll. Kui kurg teda näinud, tõusnud ta hirmuga mere poole lendu. Suur Tõll tõmmanud maast suure kuuse üles ja lennutanud kurele järele. Kuusk löönudki kure surnuks ja see kukkunud merre. Kuna aga tegemist oli suure kurega, siis tekkis temast Abruka saar. Abrukat ümbritsevad väiksemad saared on aga linnu tiivad.

Abrukale ja Vahasele pääseb Roomassaare sadamast ning külalised on oodatud turismitaludes, kus lisaks söögile pakutakse ka mitmesugust põnevat tegevust. Infopunkt asub aga otse sadamas koos raamatukogu, avaliku internetipunkti, väliköögi ja laagriplatsidega.